< back
Eesti Ekspress 15.01.13 Peeglid, fotod, värvid – Murka uus tulemine (2013-01-15)

Eesti Ekspress 15.01.13 Peeglid, fotod, värvid – Murka uus tulemine (2013-01-15)

Maarit Murka uuelt näituselt kunstnikule tuntuse toonud mustvalgeid maale ei leia, tõdes näituse valmimist jälginud Kadri Karro.

Neljapäeval, 10. jaanuaril avab kunstnik Maarit Murka Korjaamo galeriis Helsingis oma kolmanda isikunäituse Soomes. Projektis “Objects in mirror are closer than they appear” tegeleb kunstnik reaalsuse ja selle peegeldustega, tõelisuse ja näilisusega, maalides objekte ja pildistades inimesi. Kunstniku viimasest isikunäitusest Eestis on möödunud kolm aastat.

20. detsembri õhtul käib Kalamajas asuvas fotostuudios kibe töö. Tuba on sagivaid inimesi täis, võetakse riideid seljast, kantakse peale sprei-päevitust, pildistatakse. Õues on külm ja lumine, toas on aastaajale ebasobivalt “päikesepruunid” näod, käed, jalad ja kõhud. Natuke naljakas, natuke totter, natuke nukker.

“Esimene asi, mis mul selle näituse puhul otsustatud sai, oli see, et inimesi ma maalida ei taha, ehk siis panin selle endale kohustuslikuks kriteeriumiks ette. Vaja oleks veel mõned piirangud seada,” kirjutas Murka mulle detsembri alguses. Inimesi Murka oma uutel töödel ei maali, küll aga pildistab. “Mulle on alati meeldinud sõna artificial (e.k kunstlik, tehis). Selles mõistes on sõna “kunst” sees, aga teisalt tähendab see võltsi. Võltsreaalsusega seoses hakkasin mõtlema silikoonimplantaatide, proteeside, kunstlike lisamaterjalide peale. Aga nende puhul ei tulnud seda õiget tunnet, implantaadid seisavad siiani kodus kapi otsas. Jõudsin hoopis kunstpäevituse juurde.”

Kunstnik kasutab modellidena tavalisi inimesi, et osutada meid ümbritsevale tehislikkusele. Kas pruunim jume tõstab meie enesehinnangut? Kas päevitus teeb meist paremad inimesed?

“Kogu aeg mõtlen, mis täna tehtud sai, kes mida ütles. Ja ketran uusi asju ja mõtlen ümber. Nüüd tuli ka üks mõte, ise olen erutatud ja arvan, et maailma parim asi, eks homme paistab, kas ikka on,” kirjutab kunstnik hommikul kell 4.13 saadetud meilis. Fotoseeria “Illusions” on purgis.

Pühapäev, 6. jaanuar. Kunstniku stuudio, Tondi

Mõni minut pärast seda, kui pühapäeva õhtul Maariti stuudiosse jõuan, läheb elekter ära. Istume küünlavalgel, mina, Maarit, Uma (kunstniku taksikoer). “Siis ei maga lihtsalt kaks ööd, vahet ei ole,” võtab Maarit lühidalt kokku plaani juhuks, kui elekter peagi tagasi ei tule. Stuudio seintel on valmis maalide kõrval kolm poolikut, kahte vaja veel nullist alustada, näituse avamiseni on kolm päeva.

“Mida vähem asju on, seda olulisem on iga detail. Ükskõik millist objekti ma ka ei maaliks, küsitakse automaatselt, miks just see asi. Iga näitusega tegelen iseendaga, otsin iseennast. Siiani on mul alati olnud kõige lihtsam mõelda ruumi ja tööde paigutuse, installatsiooni peale. Need on asjad, mis mul alati esimesena teada on. Kuid – iga jumala näitusega on kõige suurem küsimus see, mida maalida. Just see on ka põhjus, miks maalid valmivad viimasel minutil, miks nad märjana näitusesaali üles saavad. Hakkasin mõtlema, et võib-olla see süžee polegi oluline. Äkki polegi tähtsust sellel, MIDA ma maalin?” räägib kunstnik.

Maarit tunnistab, et kui peaks end nimetama kas värvi- või vormimaalijaks, siis on tema kindlasti viimane. “Mind huvitab vorm. Ja siis mõtlesingi, et tähenduse kõrvaldamiseks pean objektid sisse pakkima. Et jääks vorm, aga ei tõuseks nii väga esile, mis objektiga täpselt tegemist on. Valisin esemed oma stuudiost, akutrelli, laualambi, küünlajala,” loetleb Murka. Ta kinnitab, et neid töid ei saanud kohe kuidagi mustvalgelt maalida, sest “see ei tundunud õige”. Maaliseeriast “Objects” saab korralikult aimu alles üle lahe asuvas galeriis, kui maalid paigutatakse postamendile, kui peeglid on saanud oma koha, kui näitus on valmis.

Neljapäev, 10. jaanuar. Korjaamo galerii, Helsingi

Korjaamo on endises trammidepoos paiknev kultuuritehas Helsingis Töölö linnaosas. Maaritil on seal varem olnud kaks isikunäitust, “0.43” (2009) ja “Hairpower” (2010).

“Mind pikka aega painanud teemaks on maal ja tema koht praeguses kunstiruumis. Mulle meeldib maal. Aga maalil on raske. Suurtel näitustel, biennaalidel on muudkui video, foto, installatsioon. Kaasaegsed popid asjad, tehnilised lahendused. Proovi siis ainult maaliga seal võidelda! Ma ei taha kindlasti maalist loobuda, pigem tahaks teda kaasajastada, teistmoodi esitada. Mulle meeldib ruum ja pinged ruumis, sünergia, mis seal tekib,” mõtiskleb kunstnik. Ta paneb maalid nelinurkse installatsioonina, mis võimaldab sel kujutatud objekti iga külje pealt vaadelda, teiste meediumidega võistlema.

Esemed peeglis võivad olla lähemal, kui nad tunduvad olevat. Nii on kirjutatud autode külgvaatepeeglitele Ameerikas, Austraalias ja mitmes teises riigis. Murka toob esemed ja peeglid näitusesaali, otsib peegelduse abil tõde.