< back
Maarit Murka Riigikogu Kunstisaalis SIRP by Reet Varblane (2015-12-05)

Maarit Murka Riigikogu Kunstisaalis SIRP by Reet Varblane (2015-12-05)

Nähtamatu tähenduslik vahekiht

Sirp 20.12.2013

Maarit Murka kuraatorinäitus „Nobjekt” Vaalas kuni 8.01.2014 ja isikunäitus „Missioon” riigikogu näitusesaalis kuni 27.12.2013

Sotsiaalne kunst nõuab piiri peal kõndimise oskust.

Vaala galeriis on vaadata Maarit Murka kuraatorinäitus „Nobjekt” või, nagu saatetekstis selgub, on see pigem kunstniku ühistöö Kuu arhitektuuribüroo arhitektide Juhan Rohtla, Koit Ojaliiva ja Joel Kopliga ning leedulase Vytis Puronasega. Kasti kujundi kui koostoimimise (ja ka eraldamise) printsiibi kaudu on tahetud luua galeriis (ja galeriiruumist) praeguse aja metafoor.

Vaala galerii kastidest vahelae abil on ruum jaotatud pooleks. Galeriisse sisenemisel avaneb vaatajale märgatavalt madalam ruum, mille lagi meenutab klassikalist kassettlage, aga ka värvilise valgusega diskosaali. Vaala galerii puhul on see ootamatu lahendus, kuid ei ava kaugeltki kogu ruumiinstallatsiooni. Ruumiinstallatsioon ehk mitteobjekt avaneb täies tähenduses alles pärast seda, kui rõdul saadud vahelae ülaltvaade ühendada vaimusilmas altvaatega. Installatsiooni mõte avaneb avatud tühjade kastide rea ühendamisel suletud kastide (kastipõhjad) reaga ja nendevahelise kihi (tasandi) avanemisega. Ülekasutatud, lausa banaalne kasti­kujund muutub vastuvõtmise käigus millekski elavaks, teisenevaks, kättesaamatuks, tegelikkusest saab näilisus (ja ka vastupidi).

Murka on saatetekstis kastikujundi kõrvale toonud psühhoanalüütilisest mõtlemisest tuttava kolmiku: miski (id), mina (ego) ja ülimina (superego). Pealiskaudsel lugemisel tundub, et kunstnik on jäänud kinni Freudi esmatasandisse (vulgaarfreudismi), kuid lause, „idil, egol ja superegol ei ole kindlaid piire, need pigem sulanduvad üksteisesse” teksti viimase lõigu keskel osutab elavale, teisenevale, kättesaamatule vahekihile. Ego ei ole vaja mõista ainult „ratsionaalse, naudingut edasilükkava, probleeme lahendava, ennastsäästva mõttelaadina”, egos on loogilise mõtlemise eelset teadvust, nagu seal on kultuurilisi klišeesid ja stereotüüpe.

Novembris ja detsembris on Maarit Murka isikunäitus (sooloprojekt) „Missioon” väljas riigikogu kunstisaalis. Ilmselt on missiooni mõiste vaevanud kõiki loojaid, olgu loodavaks siis kunst või seadus. „Kunsti missioon on luua uusi seoseid, kunstniku missioon ja vastutus kestavad läbi elu,” ütles Murka Toompea lossi väljapaneku avamisel. Tema aineseks ei ole siiski abstraktne mõtisklus. Kunstnik käsitles erakordsetes tingimustes (militaarse missiooni ajal) loodut, hetkeks tähenduse omandanud kujutist ning selle kaudu jäävat ja kaduvat, näilist ja tegelikku, polaarsuste vahele jäävat kihti. Murka projekt põhineb tema enda oktoobris saadud Afganistani, täpsemalt Eesti kaitseväe Afganistani missiooni juures viibimise kogemusel. See ei olnud ei sõja ega ka rahu, ei turvalise argielu ega ka ekstreemse anomaalia kogemus. See oli vahekihi kogemus.

Maarit Murka: „Teadsin, et Afganistanis käib sõda. Kujutasin seda ette nii nagu sõjafilmides. Seal aga, selles olukorras elatakse hetkes. Aeg oli seal hoopis teise mõõtmega, ootamine oli tavaline: lennuk läheb kunagi, võib-olla viie tunni pärast, aga võib-olla homme, ükskord ikka läheb. Siis sa lihtsalt oled. Hirm, ohutunne kadusid, kuigi hirmu ja teistel samalaadsetel teemadel, mis ohutsoonis ikka üles kerkivad, rääkisime pikalt. Kui su nimi on kuuli peal, siis see on seal, pole vahet, kas oled Lasnamäel või Afganistanis.”

Üks asi on n-ö psüühilisele vahekihile kui sellisele visuaalse vaste pakkumine, nagu seda saab näha, kogeda Vaalas. Hoopis keerulisem on leida sõjalise missiooni argipäeva, kuratlikku kannatlikkust nõudva ootusolukorra, sealse vahekihi adekvaatset visuaali. Mida tähendab praegusele kunstile omane kriitiline mõtlemine igasugust ego, erilist minateadvust välistavas situatsioonis, kus kunstniku unikaalne positsioon ja tundlikkus tunduvad naeruväärsed? Kuidas sobitada aus kunstniku(kodaniku)positsioon patriootilisele temaatikale vastava positiivse hoiaku ootusega?

„Mu lepingus oli kirjas niisugune huvitav sõnapaar nagu „ainese kogumine”. Ma läksin Afganistani ainest koguma.”

Kuidas kogutud ainest tõlgendada, on tellija ja tellimuse täitja läbirääkimise küsimus. Millisest kompromissist saab ja tohib demokraatlikus ühiskonnas rääkida? Kust jookseb praegusaja tõsise tellimuskunsti ja kitši piir? Kui liikuv (üksteisesse sulanduv) see on?

„Mind ei huvita ametlik, mugav pilt, kuidas Eesti sõdur ulatab abikäe Afganistanile. See on tore, et meie sõdur teenib liitlaste hulgas, kuid seda on palju kajastatud, see on mulle igav. Mind huvitab piiripealsus, problemaatilisemad kohad. Sõdurite sealne elu oma baasis kulgeb nagu riik riigis. Noored britid kutsuvad meie omi albaanlasteks. Üks väikeriik kõik.”

Riigikogu kunstisaalis eksponeeritud aktsioonidokumentatsiooni võib võtta Afganistani, igasuguse teisegi sõjalise missiooni, aga ka nüüdiskunsti metafoorina. Ta tekitas maapinnale suure sõjalise tingmärgi (võhiklikule eraisikule meenutab see plahvatavat lõhke­keha, filmides vahendatud sõja võrdkuju), mis suhteliselt lühikese aja jooksul oligi mõeldud kaduma, hävinema.

„Sõdurpoisid olid siiralt hämmingus, miks raisata nii palju materjali ja aega, et teha midagi, mida ei saa säilitada, kaasa võtta, mujal eksponeerida.”

Kuid saab dokumenteerida, tõlgendada, kummutada kangelaslikkuse, aga ka vägivaldsuse ja stigmatiseerituse müüti. Ootamise piinarikkust on euroopalikus uuema aja kultuuris ohtralt käsitletud: kirjandusest meenuvad riburada Remarque’i „Läänerindel muutuseta”, Buzzati „Tatarlaste kõrb”, Becketti „Godot’d oodates” rääkimata … Kõigist neist on tehtud filmid, korduvalt toodud teatrilavale. Ootamine kui piinarikas elamise viis.

Riigikogu kunstisaalis on aastaid näitusi tehtud, albumgi neist välja antud. Sellest on traditsioon saanud. Loodetavasti elujõuline traditsioon, kuigi heade kunstnike häid töid ei ole vaja riigikogulastele n-ö koju kätte tuua. Intelligentsete inimestena jõuavad nad Kumusse, Tallinna Kunstihoonesse, galeriidesse, EKKMi ehk ka. Ebamugavaid küsimusi tõstatavaid nüüdiskunsti väljapanekuid on aga riigikogu kunstisaali hädasti vaja. See käib tööatmosfääri juurde. Maarit Murka näitus on üks sellistest, delikaatne, kuid ebamugav, piiri peal kõndiv.

Reet Varblane