< back
“Mis on pildil” Riin Kübarsepp (2015-12-05)

“Mis on pildil” Riin Kübarsepp (2015-12-05)

Mis on pildil?

Pildil on rohkem, kui sa näed. Enamus on pildi „sees“ ja selle „taga“.

Maarit Murka (1981) loomingut võiks kajastada rubriigis “Muinasjuttude võlujõud“. Just sellenimelise raamatu on kirjutanud 1975. aastal Viini psühholoog ja psühhiaatria professor Bruno Bettelheim (1903-1990), mis on avaldatud ka eestikeelsena.

Bettelheim tunnistas, et tema huvi muinasjuttude vastu ei ole muinasjuttude vooruste tehnilise analüüsi tulemus. Vastupidi, huvi on tekkinud vastuse otsimisest iseendale esitatud küsimusele:“ Miks hindavad lapsed muinasjutte rohkem kui teisi lugusid?“ Muinasjutud räägivad lapse tõsistest sisemistest pingetest selliselt, et laps mõistab neid alateadlikult. Nad pakuvad lahendusi nii ajutistele kui ka püsivatele probleemidele, vähendamata kõige keerukama sisevõitluse tähtsust, millega laps suureks kasvades kokku puutub.

Murka, keda peetakse Eesti ja isegi Baltikumi üheks parimaks noorema põlvkonna hüperrealistiks, osutubki selles võtmes analüütikuks nii teda ümbritsevale keskkonnamürale kui ka iseenda loomingule

Tema üheksast maalist koosnev sari „Short Art Film-based on a true story“ ( 2009) on huvitav mäng kaader kaadris omamoodi näpumänguna. Selles peitubki loo iva ja sügavamõtteline sisu.

Kätega saab teha palju head ja samas ka vastupidi. Sõrmed ja nende paigutus erinevates situatsioonides annavad edasi mõnikord märksa rohkem informatsiooni kui esmapilgul mõistame. Nende sõrmede liigutajat me maalidel ei näe. See on ananüümne ning pole lihtsalt „mahtunud“ pildile.

Murka on toonud meie ette eriskummalise jutu, kus ühe käsi kohtub teisega ning nende vahel toimub sõrmede kaudu kontakt ja dialoog. Nagu kurtidele viipekeeles, nii tähendab ka iga sõrmeliigutus Murka töödes midagi olulist ja informatiivset. On see „solvumine“, „rõõmustamine“ või teineteisest eemaldumine.

Siin tekibki sümbioos, kus maalikunsti magsitriharidusega kunstnik tegi oma hariduses pöörde, jätkates õpinguid Balti-Filmi ja Meediakoolis. Staatilisest pildisüsteemist välja rabeldes püüab ta kahemõõtmelist maali lõuendil panna pilt pildi haaval liikuma nagu nukufilmis. Sellise tööga on ta päris usaldusväärse tulemuse saavutanud. Ju see ongi tema soovitud muinasjutt.

Kunstiteadlane Ants Juske on 2009. aastal Päevalehes avaldatud artiklis kiitnud Murkat: „On kurdetud, et noorem kunst on kuidagi uimane ja kordab seda, mis on juba ammu ära tehtud. Maarit Murka kohta see küll ei kehti. Juba kasutatakse tema suhtes epiteete „julge” ja „viljakas”. Ta tegeleb aktiivselt ka oma kuvandi loomisega ega karda meediat.

Juba siis mainis Juske, et Murka on väga enesekeskne kunstnik, kes eksponeerib oma keha, hirme ja keskkonda, võttes ette inimese kuus meelt. Teda huvitab, kuidas temaga asjad on: mis meel domineerib, mis on pärsitud? Mõned inimesed näevad, haistavad, kompavad või kuulevad paremini kui teised.

Murka on tegutsenud ka kuraatorina näiteks mõni aasta tagasi Tam-galeriis, kus ta kureeris üritust „Kunstivahetus kunstnikele”. Mõte seisnes selles, et raskes majanduslikus olukorras oli võetud valuuta aluseks kunstiteos. Kuigi on olemas ka hinnad, võisid 19 kunstnikku omavahel töid vahetada. Eks kunstnikud ole kogu aeg pilte vahetanud või üksteisele kinkinud. Nüüd oli see kõik avalik.

Tüüpilise kunstnikuhingega Murka lisab oma loomingukäiku ka väikse vürtsika annuse skandaalset maiku. Need ei ole lillemaalid!!!

Tema väljapanekut Art-Depoo galeriis (2009), kui ta oli eesmärgipäraselt 0,43 promillises joobes kunstiteose loonud, on galerii kodulehel kirjeldatud järgmiselt: „Maarit Murka on võib-olla üks väheseid tõestuseid, et resignatsioon ning humanismi pagendamine ei ole nn uues põlvkonnas siiski täielik. Ta huvitub aktiivselt ühiskondlik-ajaloolistest oludest, uurides seda ennekõike läbi isikliku prisma“.

2009. aastal toimus tal näitus “0.43” Korjaamo kultuuritehases Helsingis.

Helsingi Ajakirjanik Carl-Dag Lige iseloomustas seda väga positiivselt ja emotsionaalselt:“ Murka, kelle fännide hulgas on ka suhteliselt palju kunstikaugeid inimesi, edule on kindlasti kaasa aidanud tema silmatorkavalt kaunis välimus, kuid suureneva soosingu peamiseks põhjuseks on vaieldamatult tema intrigeeriv loominguline tegevus. Murka on põhiliselt tegev maalikunstnikuna, kuid oma praktikas on ta kasutanud ka videokunsti pakutavaid võimalusi. Samuti on ta teinud kontseptuaalse rõhuasetusega projekte.“ Lige tõi sealkohal esile Murka isiknäituse „Stalker“ (2007) Tallinna linnagaleriis.

Murka Installatsiooni „Kontakt” Tartu Kunstimajas 2014. aasta märtsis sümboliseeris ennekõike poliitilisi positsioone.

„Näitus „Kontakt” koosnes mustvalgele taandatud NATO liikmesriikide riikide lippudest läbi Tartu Kunstimaja teise korruse. Nõnda on kirjeldanud tema väljapanekut kultuurilehes Sirp Indrek Grigor. 28 lipu loomulikud erksad värvid olid asendatud hallide toonidega.

Oma installatsiooniga „Kontakt“ lisaks tilkuvatele värvipottidele tsiteeris ta riiklikku juhtnööri selle kohta, kuidas riigilipu eest hoolitseda.

Ühtlasi oli see viide tema samasisulisele näitusele „Missioon“, mis oli välja pandud 2013 aasta sügisel riigikogus.

Sõda ja mäss on üldiselt Murkale väga lähedased teemad. See on sõda vastuolus iseendaga ja sõda kõrvaltvaataja pilguga globaalselt poliitilisel maastikul.

Näitus „Kontakt“ oli aga Murka sõnul kokkupuude millegagi, mis on hetkel tundmatu ja kasutatavas süsteemis võõras. Lahingus tähendab kontakt võitlust vastasega, kunstnikul on esimene kontakt teemaga, teine publikuga.

See väljapanek tõlgendas meie kaasaja poliitilisi kontakte, mis avalduvad sõjalises vormis. Kolme ruumi installatsioon on tervik, mis viitab meid ümbritsevale mustvalgele süsteemile. Kuid värvid ei ole maailmast kadunud, kunst on suuteline need ka kõige värvitumal ajaloohetkel esile tooma.

Murka installatsiooni „Kontakt” sisu oli ühtlaselt hallist NATOst kui üksmeelsest süsteemist lekkivate erimeelsuste esiletoomine. Nii tähendab sõna „kontakt” autori koostatud pressiteksti kohaselt sõjaväelises kõnepruugis kokkupuudet vaenlasega.

Mustvalge maalijana tuntud Murka loomingus kannab värv üldiselt sümboolset, maalil kujutatu suhtes teadvustamata või nähtamatut tähenduslikku kihistust. Kõige silmatorkavamal moel avaldub see ehk huulepunajälgede kujul sarjas „Markeeritud” („Marked” 2011-2012). Või poliitilisemal kujul kuldsete mundrinööpidena autoportreelisel maalil „Esimene maal pärast mu vanaema surma 29.09.2007” (2007), mis kuulub sarja „Hitler. Asi või usk?”.

Värvide ja hallskaalaga töötamise mitmetähenduslikkusele viitas ka näiteks positiiv/negatiiv-kujutisega mängiv kaksikmaal „Valgemaja. Mustmaja” (2009) ning vitraaž „Punane sõdur” (2002).

Kõige otsesema paralleeli leidis Grigor tõenäoliselt hoopis 2010. aastal Hobusepea galeriis eksponeeritud installatsioonist „Tume maa”. Näituse keskmes oli tollal aktuaalne riiklik projekt „Talendid koju”. Murka nimetas viis põhjust, miks kodumaalt lahkuda: eneseteostus, kliima, kogemused, egoism ja kadedus. Need viis põhjust olid kantud punase värviga portreesarja katvatele pleksiklaasidele.

Elin Kardile antud intervjuus, mis toimis toonase näituse saatetekstina, kommenteeris Murka küsimust ise järgmiselt: „Talendi kodu ei peaks olema seotud ühegi kontinendi ega riigiga. Talent võiks olla kosmopoliitne. Talent peaks elama seal, kus ta end kõige mugavamalt ja paremini tunneb.”

„Kontakt” lähtus kunstniku kogemustest Afganistani missiooni külastusel, kus ta sattus üksikisikuna hierarhiapõhise korra keskkonda, ei sümboliseerinud tilkuvate värvipottide kujul ilmselt mitte ainult NATO riikide erimeelsusi, vaid kehastab ka kunstniku isiklikku vastuhakku sõjaväelisele korrale, millega ta ootamatult kontakti sattus.

Murka kuraatorinäitus „Nobjekt“ 2013. aastal Vaal galeriis aga ei otsinudki vaatajat.

Nobjekt ei otsinud vaatajat. Tegemist ei olnu teose ega sõnumiga. Ülespanekut iseloomustaski kõige paremini sõnapaar -no objekt, mitte objekt. Vorm ei oma tähendust iseenesest, vaid toetab ja ümbritseb mõtet ning protsessi. Projekti olid kaasatud eri valdkondade esindajad, siduvaks jooneks huvi leida ühisosa, mis on hetkes eksisteeriv ja ei tegele niivõrd uue vormi loomisega, kuivõrd vana vormi analüüsi ja struktureerimisega.

Publiku jaoks loodi eri tasanditega ruumiemotsioon, mis mõtestab loomisprotsessi erinevaid aspekte. Kaasajal kasutusel olev kastisüsteem ühiskonnakihtide ja liikmete vahel ilmestab olukorda, kus Ego ennast säästev mõttelaad hästi peegeldub. Kastidesse paigutatakse ka vabamõtlejad ja loomeinimesed. Murka usub, et Inimkond on tasandite vahel stagnatsioonis. Ainult kunsti kaudu on ennast vabaks võimalik rabeleda.

2013. aastal avas Murka Korjaamo galeriis Helsingis oma kolmanda isikunäituse Soomes. Projektis “Objects in mirror are closer than they appear” tegeles kunstnik reaalsuse ja selle peegeldustega, tõelisuse ja näilisusega, maalides objekte ja pildistades inimesi.
Usutluses Eesti Ekspressis ajakirjanik Kadri Karrole selle näituse puhul tõdes Murka talle omaselt siiralt:“Mulle on alati meeldinud sõna artificial (e.k kunstlik, tehis). Selles mõistes on sõna “kunst” sees, aga teisalt tähendab see võltsi. Võltsreaalsusega seoses hakkasin mõtlema silikoonimplantaatide, proteeside, kunstlike lisamaterjalide peale. Aga nende puhul ei tulnud seda õiget tunne. Jõudsin hoopis kunstpäevituse juurde.”

Murka kinnitab, et antud töid ei saanud kohe kuidagi mustvalgelt maalida, sest temasõnul see ei tundunud õige. Maaliseeriast “Objects” sai korraliku ülevaate alles siis, kui maalid olid paigutatud postamendile, kus peeglid olid kindlas kohas.

Korjaamo on endises trammidepoos paiknev kultuuritehas Helsingis. Maaritil ongi seal varem olnud kaks isikunäitust, “0.43” (2009) ja “Hairpower” (2010). Seetõttu oli tegemist ka omamoodi kohaspetsiifilise projektiga.

“Mind pikka aega painanud teemaks on maal ja tema koht praeguses kunstiruumis. Mulle meeldib maal. Aga maalil on raske. Suurtel näitustel, biennaalidel on muudkui video, foto, installatsioon. Kaasaegsed popid asjad, tehnilised lahendused. Proovi siis ainult maaliga seal võidelda! Ma ei taha kindlasti maalist loobuda, pigem tahaks teda kaasajastada, teistmoodi esitada. Mulle meeldib ruum ja pinged ruumis, sünergia, mis seal tekib,” mõtiskles kunstnik tol hetkel.

Murkal on toimunud palju isikunäituseid Minskis, Kiievis ja Riias. Ta ise tunnistab ausalt, et ujubki just vastuvoolu hea meelega.

„Kõik lähevad jah pigem Londonisse või Berliini… Tajudes, kui tihke on Berliini pajas, ei hakka ma hooga vastu seina jooksma, „ selgitab ta 2011. aastal ühes intervjuus Tanel Veenrele.

Hetkel õpib Murka veel Balti Filmi- ja Meediakoolis stsenaristiks.
Ta on põhjendanud oma valikut, et liikuv pilt on teda juba ammu pikalt köitnud. „See eriala on mulle ka väljakutse, sest ma olen kirjutamist, mida nüüd stsenaristina tegema pean, pigem vältinud,“ tõdeb Murka.

„Maal on staatiline ega suuda eales videopildiga liikuvuses võistelda. Videol on inimesele hoopis teistsugune ja otsene mõju.

Maalis olen tõesti teinud palju seriaalseid pilte,.“ selgitab Murka. Ta on jutustanud lugusid, mis jätkubvad pildist pilti. Maalist videosse kannab ta eelkõige kompositsiooni ja esteetika.

Murka maalisari „Marked“(2012), mis on valminud filmikaadrite põhjal, kompab aga piire reaalsuse ja fantaasia vahel. Kas reaalsus on see illusoorsus, kus me arvame end hetkel elavat, või on reaalsem hoopis tegelikkuse konsentreeritud ja organiseeritud kokkuvõte kultuuris mida tarbime.

Kommunikatsioon toimub poolte vahel olenemata reaalsuse astmest ja käivitab omakorda uue reaalsuse, mis hakkab taas tootma kultuuri.

Siit edasi tekib võimalus uuteks dialoogideks ja infovahetuseks.

Oma tööprotsessi on Murka ühes intervjuus kirjeldanud nii: „Puhta kunsti puhul on oluline ehedus. Ma olen endas tajunud, kuidas mängufilmi juures see vahel kaotsi läheb – on tohutud stseenid ja lavastus ja duublid, aga minu jaoks muutub see mingiks naljanumbriks. Kui filmin, siis püüan saada kõik kätte esimese võttega. See ei ole mitte lihtsuse, vaid aususe pärast. Ma kardan ka, et kõik võib muutuda liiga ilutsevaks.

Ma püüan selle vastu võidelda, jäädes enda vastu siiski ausaks. Lahendus ei oleks ka teadlik inetuse loomine. Vorm peab olema sisuga kooskõlas.“

Struktureeritud mõtlemisega Murka ei salli enda ümber kaost ja kõik tööd on äärmise põhjalikkusega hüperrealistlikult läbi mõeldud.
Valdav osa tema loomingust on maaliseeriad, mis töötavad kontseptuaalselt just tervikuna, mis mõjuvad filmikaadritena.

Mis puutub aga müügiprotsessi, mille käigus seeria killustub, loob Murka vastavalt vajadusele ostjale koopia, pannes selle ka omakorda märgistuse, et tegemist ei ole originaaliga.

Murka värvigamma kõneleb steriilsuse keelt, kus ta püüab jääda enamasti mustvalgeks. Musvalgena säilitab ta enda meeles aususe ja neutraalsuse nii endale kui publikule. Nii on võimalik jääda objektiivseks. Liigne koloriit on võlts ja edev, mis juhib tähelepanu sisult kõrvale.

Mustvalge annab kunstnikule võimaluse olla ebamaine.

Lisaks õpib Murka ka semiootikat, mille kaudu otsib oma loomingus erinevate märksüsteemide ja detailide sisulisi tähendusi.

Argielus peab Murka ennast väga võimutundlikuks, mistõttu mõni aasta tagasi külastas ta Auschwitzi koonduslaagrit. Pärast seda otsustas ta kindlalt igal suvel mõnd koonduslaagrit vaatamas käia.

Tema jaoks on see eelkõige õppetund ajaloost, sest kapitalistlikus mugavuses on kerge ära unustada asjad, mis on tegelikult olulised.
Murkal on tema sõnul raamat, kus on 33 maailma pühapaika, mida ta on järjest külastanud: Istanbuli Hagia Sofia, Kaljukirik Jeruusalemmas, Ise Jaapanis, Cahokia St. Louisis Ameerikas. Selline korrapärane tegevus aitab tal saada enda jaoks täiuslikuks, et leida tasakaalupunkt.

Riin Kübarsepp