< back
2019 – Illusions

„Illusions“ seeria loomisprotsessidest ning fotokunsti analüüs Maarit Murka poolt

Intervjueeris Annika Haas

On üsna tähelepanuväärne, et Eesti kunstiskeene üks olulisemaid hüperrealiste Maarit Murka, kes kasutab oma teoste loomisel alusmaterjalina fotosid, suhtub pildistamisse teatud ebaluse ja isegi kartusega. “Lapsena pugesin voodi alla peitu, kui kaamera välja võeti ning praegu ei tee ma ise praktiliselt ühtegi fotot.” Ometi pole tal tehniliselt perfektsete ja digitöötluses steriilsuse saavutanud pildimaterjaliga, suurt midagi peale hakata. Murka on saanud selgeks, et tema enda robustsed, iluvabad ja justkui ebakvaliteedi rastrist läbi käinud fotod on parim alusmaterjal tema foto- ja hüperrealistlikuks loominguks. Hirm tuleb ületada.

Mis kunst see siis on, mis eeldab maalimiseks foto olemasolu? Itaalia semiootik ja filosoof Umberto Eco ütleb, et rääkides asjadest, mida tahetakse tõeks tunnistada, peavad need asjad paistma tõepärased. “Täiuslik võltsing” võtab “täieliku tõepära” kuju. Just säärane mõtlemine võis olla popkunstist 1960ndail välja kasvanud esimeste fotorealistide tegevuse aluseks, kes kaldusid maalimisel matkima fotograafilisi kujutisi, jättes ühtlase illustreeriva kujutamisstiili säilitamiseks teatud detaile ära või üldistasid neid. Samuti jätsid nad sageli välja inimlikud tunded, poliitilise väärtuse ja lugu jutustavad elemendid. Kuna see arenes popkunstist, oli maalide fotorealistlik stiil ainulaadselt range, täpne ja teravalt mehaaniline, rõhuga üksluistel ja igapäevastel kujunditel. 21. sajandi alguse hüperrealism rajati fotorealismi esteetilistele põhimõtetele, on selle edasiarendus. Luues detailsema ja lõplikuma tõlgenduse, kus kujutis on tihti jutustav ja emotsioone äratav, kuulub Murka täna just hüperrealistide hulka.

Kui foto- ja hüperrealismi põhiolemus on urbanistlikud motiivid ja ülim fototäpsus, mis omakorda võimendatakse tõepoolest hüperreaalsuseni, siis mis on pannud Sind fotokaamera kõrval siiski ka pintslit haarama? Kumb on Sinu jaoks reaalsem – foto või hüperrealistlik maal?

„Mulle meeldib nö klassikaline maal. Aga tahan seda kuidagi kaasajastada ja laiendada selle võimalusi. Armastan tegeleda väikese nüanssidega. Kindlasti saab maalida tänapäeval juba läbi tehnikaimede ja kuidas iganes, aga mulle pakub lõbu see vana käsitööoskus maalimise juures. Minu maalilembust saab vist hästi võrrelda analoogfotograafiaga. Tänapäeval on väga head ja teravad ja ilusad digipildid. Aga ikkagi meeldib mulle filmi peale pildistatud tulemus rohkem. Sellel on teine sügavus. Ta võib olla hägune ja täpiline, aga seal on muu esteetika. Sama on vist ka foto ja maali erinevus minu jaoks. Et maal on nagu filmi peale pildistatud foto. See ei ole nii selge ja sile ja täpne. Vahel kui on halvasti ilmutatud pilt, lisab säärane “luhtumine” tulemusele veelgi võlu juurde. Selles on mingi inimlik puudutus Maali eelis foto ees on minu jaoks tõik, et maal ei saa kunagi olla niimoodi paljundatav kui foto. Alati, tehes isegi samast maalist üks-ühele koopia, on selle tegija teisel lainel või on tunnetus teine, seega uus maal ei saa kunagi olema sama mis esimene. Sellepärast ma naudin ka selliseid jaburaid projekte, kus põhimõtteliselt lõpetades ühe maali, alustad sa teist pea samasugust. Kohati tundub see enese piinamisena, miks astuda sama sammu korduvalt ja korduvalt. Aga selle võlu ongi vist korduses ja kuna jõgi voolab, siis samma kohta ei ole võimalik kunagi astuda. Tehes midagi väga sarnast uuesti ja uuesti on võimalik mõelda teistsuguseid mõtteid ja avastada midagi hoopis erinevat algsest. Kui kogu aeg iga tegevus on väga uus ja huvitav ja totaalselt erinev eelmisest, siis see rikastab teistmoodi ja avab teisi kambreid ja instinkte. Eks mulle meeldib mõlemaga (toim foto ja maal) eksperimenteerida. Huvitav on tõdeda, et foto- ja hüperrealism seostuvad tõesti pigem linnakeskkonna ja poliitilisusega. Vist sestap, et tal on tehniliselt veidi dokumentaalne stiil. Viimasel ajal olen huvitunud hüperrealismi abstraktsemast poolest, millel on minu jaoks väga selge fotolik käsitlus ja elemendid, aga mis esmapilgul ehk nii fotorealistlik ei paista.

Illusions projekti loomisel mõlgutasin mõtteid sõna artificial üle. Mulle meeldivad sõnamängud ja erinevad tõlgendused. Ja arutlesin selle üle, et kummaline, kuidas sõnad “kunst” ja “kunstlik” on keeleliselt nii sarnased ja “kunstlik” sisaldab ka sõna “kunst”. Ja jõudsin sedasi arutades artifical tanning’uni. Kunstlik päevitus, kunsthambad ja mis sinna vahele jääb. Tahtsin seda kohe ise ära proovida, kuna tehnika oli mul stuudios olemas. Minnes vajalikku vedelikku ostma, kuulasin ära õpetused, kuidas mida teha ja sinna lisati näide, et neiud vahel ööklubisse minnes enne värvivad end üle, aga alati kõike ei jaksa või ei viitsi – kaetakse vaid need kehaosad, mis välja paistavad. Minu rikutud mõttemaailm ei andnud asu ja hakkasin fantaseerima, kuidas keegi peol kellegagi kohtub ja koju koos minnakse ja milline pilt siis avaneb, kui riided seljast heidet. Sellest mõttest areneski edasi Illusionsi sari. Aga siit tekkis küsimus, et miks neid teoseid mitte maalida. Mulle tundus, et sel juhul läheb info kaduma ja isegi väga fotorealistlik stiil on pigem segav faktor ja ei lase asjadel paista nii nagu plaanitud. Maalingu olid saanud seekord pildistatavad kehad.“

Sina kui oma maalide modell. Miks? Oled öelnud, et otsid oma loomingu kaudu iseennast – millisena oled seda “iseennast” avastanud?

Olen mingil perioodil olnud oma maalidel modelliks, sest see tundus mulle tol hetkel kõige ausam lähenemine. Kui ma jutustasin mingit lugu, siis teemat ja visuaali ei saanud lahutada, ehk siis see, mida pildil näha, peegeldas seda, millest räägitakse. Selliselt tundus mulle antud hetkel kõige ausam olla käsitletud loo või mõtte või seisukoha visuaaliks ise, sest see oli minu lugu ja mõte. Alati ei pea niimoodi olema, sõltub kontseptsioonist. Mulle tundus, et siin on olemas ka kolmas komponent, mida ei saa eelnevast lahutada. Isegi kui ma oleks ideed sidunud muu visuaaliga, ei oleks saanud seda eirata, kes on kõige loodu autor, ja siis jõuaks ring ikkagi tagasi minu juurde. Antud mõte oli väga aktuaalne mõned aastad tagasi.
Kõige suurem avastus oli vast kooli ajal EKAs, kus ma avastasin fotorealismi ja selle sobivuse oma iseloomuga. Mõnes mõttes võib see olla üllatav ja tunduda skisofreeniline, sest üldiselt pole ma suur nikerdaja tüüp. Mulle meeldib mõelda suurtes mahtudes ja tegutseda kiiresti, aga fotorealism vajab meditatiivset olekut. Seda tehes tuleb tundide kaupa istuda vaikselt ühes poosis, vahel ka hinge kinni hoida väga täpse ja väikse asja tegemisel. Aga see sobib mulle, kasvatab mu iseloomu. See on hea trenn. Iga näitusega avastan, et inimesel on piiramatud tagavarad ja energia. Olen avastanud, et mulle meeldib täpsus ja kord. Olen iseloomult rahutu ja sestap ka selline kuntsnik, kes tahab pidevalt katsetada midagi uut. Mulle tundub publiku petmisena, kui ma siiani maaliksin vaid nii, nagu ma aastatega kätte õppisin. Kuigi tehniliselt hakkas asi libedamalt minema, tundus mulle vanasse kinnijäämine endale igav ja publiku lollitamine. Proovin iga kord, kui näitust teen, teha midagi uut, mida ma veel eriti hästi ei oska ja millega võin vabalt rappa minna, siis püsib pinge üleval. Olen avastanud, et ennast kloonida ma ei tahaks, sest teise sellise tüübiga nagu mina, ma hakkama ei saaks, olen liiga nõudlik ja rahutu.

Näitus Tallinna Disainifestivali satelliitprogrammis http://www.disainioo.ee/2019-programm/maaritmurkanaitus