Maarit Murka- oluline on olla igav/ Maarit Murka- its important to be boring. (2011-01-19)
— Mullu toimusid sinu isikunäitused Minskis, Kiievis ja Riias. Millest selline ebaharilik asukohavalik?
— Kuigi see nõnda pigem juhtus, ujun vastuvoolu hea meelega. Kõik lähevad jah pigem Londonisse või Berliini… Tajudes, kui tihke on Berliini pajas, ei hakka ma hooga vastu seina jooksma.
— Mis toimub endiste liiduvabariikide kunstielus?
— Absurd. Kontrastid. Kuigi Kiiev on hästi avatud ning sinna tahaks ma minna sel aastal tagasi. Minsk on korrumpeerunud ning neil ongi väidetavalt vaid üks kaasaegse kunsti galerii, mistõttu on seal tohutu kaasaegse kunsti nälg.
Avamisele oli kutsutud 200 valitut. Kel kutset ei olnud, saadeti ukselt tagasi. Kohal olid reporterid telest ja raadiost, välklambid sähvisid. Kuna ma pole väga esineja tüüp, siis tuli end paariks-kolmeks tunniks kokku võtta.
— Kui palju puutusid kokku kohaliku kunstiga?
— Nii palju, kui avamisel kontakte tekkis. Minskis käisin ka ühe kunstniku stuudios. Võõrasse riiki minnes ei tea ma ju tegelikult kellegi tausta ega positsiooni…
Tekkis isegi soov organiseerida ühe Valgevene kunstniku näitus Eestis, kuid see ei ole kerge. Kõik see piiride ja bürokraatia teema. Õnneks aitas mind saatkond, muidu oleks juhtunud nii nagu Vene piiril.
— Mis seal juhtus?
— Mul on siiani kaks tööd Peterburis, sest ma ei saa neid sealt kätte. Kunsti üle piiri toimetamine on pöörane ettevõtmine. Nende tööde viimisel olime kolm päeva Vene piiril – proovisime altkäemaksu ja vehkisime abitult paberitega.
— Kuidas tunned end õpetaja rollis?
— Kogemuse mõttes oli see põnev periood, kuid mulle tundub teisi kunstnikke analüüsides, et õpetamine on nagu nõiaring, kuhu takerdutakse ja kust välja enam ei saada. Ma ise tahaks seda viga vältida.
Isegi kui õpetasin väikese koormusega, siis päevadel, kui mul oli loeng, ei jaksanud ma enam midagi muud teha, see võttis jube palju aega ja energiat.
— Praegu oled siis väga selgelt keskendunud karjäärile?
— „Karjäär” kõlab imelikult, aga jah – olen keskendunud tööle. Kohati on küll pioneeri tunne, et oleks sotsiaalsem ja aitaks mingitele liikumistele kaasa väljaspool oma ateljeed. Aga enese vastu aus olles saan aru, et pean eelkõige tegema siiski oma asja.
— Praegu õpid hoopis Balti filmi- ja meediakoolis stsenaristiks. Millest selline valik?
— Ma püüan tõepoolest kevadel lõpetada magistrantuuri. Liikuv pilt on mind pikalt köitnud, olen umbes viis aastat väikest viisi videokunsti teinud. See eriala on mulle ka väljakutse, sest ma olen kirjutamist, mida nüüd stsenaristina tegema pean, pigem vältinud.
Maal on staatiline ega suuda eales videopildiga liikuvuses võistelda. Videol on inimesele hoopis teistsugune ja otsene mõju.
— Aga miks mitte õppida seda kunstiakadeemias?
— Ma ei tahtnud enam olla samade inimestega, vajasin arendavat keskkonnavahetust. Mulle tundus see taustade segunemine põnev.
— Mida sa saad maalist videosse sisuliselt üle kanda?
— Maalis olen teinud päris palju seriaalseid pilte. Olen jutustanud lugu, mis jätkub pildist pilti. Maalist videosse kannan pigem kompositsiooni, esteetika.
Puhta kunsti puhul on oluline ehedus. Ma olen endas tajunud, kuidas mängufilmi juures see vahel kaotsi läheb – on tohutud stseenid ja lavastus ja duublid, aga minu jaoks muutub see mingiks naljanumbriks. Kui filmin, siis püüan saada kõik kätte esimese võttega. See ei ole mitte lihtsuse, vaid aususe pärast. Ma kardan ka, et kõik võib muutuda liiga ilutsevaks.
— Sinu kunstvalguses sündinud looming on tehniliselt väga perfektne, maalikeel steriilne, teemad lakoonilised. Kuidas hoiad seejuures ära magususe?
— See on vahel raske, sest minu jaoks on tõesti oluline olla ühtlasi võimalikult esteetiline. Kuid siis on oht muutuda liiga ilusaks. Ma püüan selle vastu võidelda, jäädes enda vastu siiski ausaks. Lahendus ei oleks ka teadlik inetuse loomine. Vorm peab olema sisuga kooskõlas.
— Oled kunstniku kohta tavatult struktureeritud mõtlemisega.
— Minu perekonnas ei ole loominguga seotud inimesi ja alati on peetud oluliseks, et igaüks saaks oma valitud teel ise hakkama. Minu vanaema oli hoopis raamatupidaja, kes pani kõik väljaminekud sendipealt vihikusse kirja.
Usun, et korrastatud mõtlemises peitub minu produktiivsuse võti. Ma kirjutan tavaliselt A4-le tegevusplaani, pingelistel aegadel isegi päevade kaupa. Ma armastan kalendreid ja tean oma füüsilisi piire.
Kuna mul on väga pikk mõtteprotsess, mille käigus püüan kujundid võimalikult selgeks setitada, siis lõpuks viin näitusele ikka märjad tööd. Mulle ei meeldi raiskamine ega kaos. Kui olen mõtte klaariks mõelnud, siis tellin enda jaoks täpselt vajaminevad vahendid.
Ka minu loomekeskkond peab olema võimalikult puhas ja korrastatud. Kunstiakadeemias sättisin ka teiste pintslid mõnikord korralikult ritta.
— Kus sa oma maale müüd?
— Mul on leping ühe Soome galeriiga, kes mind esindab. Tegin seda lepingut aasta otsa, see oli paras jagelemine.
Eesti galeriidest on mul olnud kõige viljakam koostöö Olga Temnikovaga Artdepoo aegadel.
— Valdav osa sinu loomingust on maaliseeriad, mis töötavad kontseptuaalselt just tervikuna. Näiteks maaliseeria „Hairpower” koosneb 32 maalist, mis mõjuvad filmikaadritena. Mis neist piltidest pärast saab? Sisu laguneb kildudeks…
— Kui töö on näitustel ära näidatud, siis hakkab see tõesti tükkideks pudenema. Kuid olen teinud enda maalidest ka koopiaid, et asendada neid, mis on ära ostetud. Kuid siis ma kindlasti märgin pildi juurde, et tegu on koopiaga, et jääda kliendi vastu ausaks.
— Ajades taga tehnilist täiust, oled kaotanud oma maalidelt igasuguse inimliku käejälje. Kas ei oleks palju energiasäästlikum teha needsamad pildid näiteks Photoshopis ja siis välja printida?
— See ei ole see, see oleks võlts! Käega maalides tekib teistsugune täius ja esteetika, ikkagi on mingi jälg pildil… Mingi kobamoment jääb ikka sisse.
— Kuid miks sa ei luba seda siis rohkem pildile?
— Ma ei saaks seda teadlikult rohkem lisada, sest kardan, et nii võib pilt liiga huvitavaks muutuda – minu jaoks on igavus palju olulisem.
Ma olen proovinud ekspressiivset maalilaadi – see on hoopis teine teema. Vahel see töötab, vahel mitte.
— Teel oma isikupära kaotamise suunas oled isegi oma nime viinud pildi tagaküljele?
— Ma pean oluliseks, et inimesed tunneks mu loomingu ära pigem teema kui maalikäsitluse kaudu.
— Ka sinu värvigamma kõneleb steriilsuse keelt, jäädes enamasti mustvalgeks. Kui värvi kasutad, siis on see lõikavalt toores ja puhas.
— On tulnud ette ka värvilisi pilte, aga see on taas liiga võlts ja edev – lõpuks jõuan alati mustvalge gammani. Äärmisel juhul jätan mingi detaili värviliseks.
Samas tundub, et meie tohutult kirjus elus annab mustvalge võimaluse olla veidi ebamaine.
— Kui vaatad oma arengut kunstnikuna viimase kümne aasta jooksul – kus asud täna?
— Olen isegi mõnikord oma vana loomingut vaadates imestanud, kui vingeid asju sealt leian. Kuid kindlasti olen tehniliselt kogu aeg täiustunud, eriti esimesed neli-viis aastat pusisin just selle kallal.
Peamiselt on muutunud teemad. Alguses olin teema suhtes üsna tunnetuslik, kuid pealiskaudne. Kuna praegu õpin ka semiootikat, siis loksutan paika just detailide sisulisi tähendusi.
2005. aastal lisandusid mu loomingusse installatsioon ja video, et saavutada mingit uut emotsiooni. Hakkasin kasutama enam valgust ja lõhna, et luua keskkonda, mis mõjuks vaatajale kukla kaudu.
Ka ei ole minu jaoks enam oluline olla nii provotseeriv. Mäletan, et kunstiakadeemiast tulles, kus tajusin tugevat meesenergiat, olin ma palju riiakam. Praegugi pean oluliseks tõestada, et eesti naiskunst ei ole vaid ninnu-nännu, vaid võib olla ka agressiivne ja ratsionaalne.
— Meestega võideldes kasutad nende endi relvi?
— Kahtlustan, et minu piltidele ilmunud püstolitel on just selline tähendus…
— Teine teema, mis sinu loomingus ikka ja jälle pinnale ujub, on poliitika ja võim. Mängud Hitleri ja Valge Majaga, Eesti presidentide portreed, maaliseeria okastraadist jne. Miks see sind köidab?
— Ma ei tegele võimusümboolikaga ühiskondlikul tasandil, pigem on see ikka minu sisemaailma peegeldus.
Mulle ei paku tegelikult huvi sotsiaalse kunsti laine, mis on lääne kunstiruumis veel pea kohustuslik, et pääseda esirinda, kas või Venezia biennaalile. See on tihti pealiskaudne leelotamine. Tean kunstnikke, kes löövad ajalehe lahti ja võtavad sealt kuumad pealkirjad oma loomingu aluseks. Ma ei saa nõnda, mul peavad teemad seestpoolt tulema.
Palju ma tegelikult tunnen neid ühiskondlikke võimumänge? Selleks et minusugune perfektsionist saaks sel teemal kaasa rääkida, peaksin end teemaga palju enam kurssi viima.
— Vaadates sinu autoportreed vuntsidega – kas tunned Hitleriga hingesugulust?
— Ma ei rutta tegelikke olusid tundmata kedagi hukka mõistma või pooldama.
Hitleri ja kunsti seostest veel – kui ta oleks saanud end piisavalt välja elada oma halbu maale tehes, siis võib-olla oleks ajalugu teistsugune olnud. See on pannud mind sallivalt vaatama isegi väga nõrku näituseid: vähemalt elab end galeriis välja ega laamenda linna peal.
— Kui võimutundlik oled argielus?
— Isegi kui võõrastele võin jätta pehme mulje, siis lähedased teavad, et olen füürer – „kõik või mitte midagi” tüüp. Olen enda suhtes tohutult nõudlik, samal ajal ka teiste vastu.
Sellega seoses – sattusin viie aasta eest Auschwitzi koonduslaagrit külastama. Otsustasin, et käin pärast seda igal suvel mõnd koonduslaagrit vaatamas. Nii olen ka teinud, paar suurt on veel käimata. Mult on küsitud, mida ma leian nii õudsetes kohtades? Kuid ma ei taju seda nõnda – see on õppetund ajaloost. Kapitalistlikus mugavuses on kerge ära unustada asjad, mis on tegelikult olulised.
— Peale koonduslaagrite külastad sulle omase järjekindlusega maailma pühapaiku.
— Mul on üks raamat, kus on 33 maailma pühapaika, ma olen neid nüüd järjest külastanud: Istanbuli Hagia Sofia, Kaljukirik Jeruusalemmas, Ise Jaapanis, Cahokia St. Louisis Ameerikas… Selline korrapärane tegevus aitab saada enda jaoks täiuslikuks, leida tasakaalupunkt.
— Sinu viimane näitus Hobusepea galeriis astus dialoogi kampaaniaga „Talendid koju”. Kas oled olnud kuskil, kus oled tundnud end eriti hästi, lausa nii, et võiks jäädagi?
— Ega mind peale koera midagi kodus hoiagi… Võtsin ta samal päeval, kui suri vanaema, kellega ma olin väga lähedane.
Kõige paremini tundsin end Islandil ja Jaapanis. Euroopa piires ei ole mõtet ju kuhugi kolida, kõik on niikuinii käe-jala juures.
— Mulle tundub, et sul on nimega vedanud – Maarit Murka on meeldejäävalt plakatlik ja samas nurgeline. Kuidas oma nimesse suhtud?
— Ma usun, et nimed defineerivad mingil määral iseloomu. Lapsena põdesin oma nime päris palju, see ei olnud piisavalt tüdrukulik. Eks mind õrritati koeralugudega… Aga head sõbrad kutsuvad mind vahel nüüdki Muriks, ja see ei lähe mulle enam korda!
Tanel Veenre