Kuhu sa oma käsi topid!?
Maarit Murka maalide võlu peitub võrrandis, mille komponendid on meisterlik maalitehnika, teatav teadvustatud distants ning jahe huumorimeel.
ALEKSANDER METSAMÄRT
Maarit Murka näitus „Vormist väljas“ galeriis Kalaus / erakliinikus Sensus kuni tänaseni. Kuraator Katri-Evelin Kalaus.
Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse ooteruumis välja pandud kunstinäitus tekitab minus ennekõike segadust ja kohmetust. Leian end väärika büroohoone neljandal korrusel – Tallinna absoluutses kesklinnas – erakliiniku Sensus vastuvõtusaalis, mis on ühtlasi galeriiruum. Siin istuvad kaks sekretäri ja üks varateismeline, kes ootab oma audientsi. Ühel hetkel ilmub kusagilt välja nooruki ema, kes kukub sädistama. Kas telefoni, tiineka või terapeudiga? Ma ei tea. Häbi oli piiluda. Seisan edasi ja üritan kuidagi keskenduda maalidele seintel. Tekib tunne, nagu ma ei peaks siin olema. Võib-olla polegi siin kriitika ja kriitiku koht?
Ent erinevaid kanaleid pidi olen saanud juba kaks aastat infot Sensuses toimuvate näituste kohta. Programmis olnud kunstnikud on nimekad. Katri-Evelin Kalaus, näituse kuraator ja kliiniku üks juhatajatest, on praeguseks kureerinud kunstinäitusi ka väljaspool psühhiaatria keskust (näituste fookuses on vaimne tervis). Läinud aastal koondati näitusetegevus lausa galerii egiidi alla (Galerii Kalaus). Sensuse näituste kajastamine ERRi kultuuriportaalis on saanud juba harjumuspäraseks. Ning ega Murka maalid päris niisama ka seinas pole: neid saadab hinnakiri, samuti leiab vaataja delikaatsed punased täpikesed müüdud teoste kõrval.
Kohased pildid
Kriitikuna pean olukorrale lähenema teatava delikaatsusega. Silmanähtavalt on näituse publikuks ennekõike Sensuse patsiendid, mitte mõni mats tänavalt. See annab näituse kritiseerimiseks esimese ja olulisima orientiiri kergelt kätte: „Kui mina oleksin siin patsient, kuidas ma antud teostesse kliiniku seinal suhtuksin?“ Lühike vastus on: „Pigem hästi!“
Minu meelest peitub Maarit Murka maalide võlu võrrandis, mille komponendid on meisterlik maalitehnika, teatav teadvustatud distants ning jahe huumorimeel. Kõik kolm aspekti on kui jalad taburetile, mille otsa ronides saab piiluda kellegi hingelis-emotsionaalset alastust. Ent ainult piiluda! Nagu öeldud, hoiab Murka oma loomingus, isegi jõhkramate motiivide puhul, alati vaatajaga teatavat vahet, mis mõjub ajuti loomuomasena, ajuti teadvustatult rõhutatuna. Tinglikult kõigub see metafoorne taburet siiruse ja küünilisuse piiril. Teoste jaheda muige ja kerge distantsi tõttu kõigub ka vaataja kahe vastuvõturežiimi vahel. Ühel hetkel samastun ma teose autoriga, teisel vaatan asja jälle oma rakursist, muutes kunstniku oma peas mingisuguseks karakteriks.
Tänuväärselt on Murka mäng ka sellel näitusel tunda ja näha. Kui kliiniku uksest sisse astuda, võtab vaataja vastu suuremas formaadis teos („Tabula Nero 1“), kus sünkmusta abstraktsiooni taustal hoiavad kaks sinakat kätt heledat tabletikest, mis mõjub otsekui rahuoaas keset mäslevat lõuendit. Humoorikas käik, mis muutub tänu ootesaali atmosfäärile mitmetahulisemaks kui tabletimotiivi käsitlemine kaasaegses kunstis seda enamasti on. Tüüpiliselt tähistatakse tabletiga ju farmaatsiatööstuse võimsust, viidatakse keskmise kodaniku kodustatusele või tähistatakse mingisugust ühiskonna „isandat“, kelle logo tableti peal ilutseb. Olles ka ise antidepressantidega tuttav (SSRI ehk siis ikkagi algaja tase), pean tunnistama, et Murka teos suudab küllaltki hästi haarata seda naljakat ja mitmekihilist tunnet, mis on seotud sellega, kui oled otsustanud tabletist abi otsida.
Kui vaadata väljapanekut patsiendi pilguga, on ka ülejäänu enam kui vastuvõetav. Peamine korduv motiiv ootesaalis on käed, nagu seda näeb sissejuhatavas teoses „Tabula Nero 1“. Korduva motiivina on Murka torganud oma käed läbi paberi ning maalinud seda, kuidas kehast eraldatud jäsemed oma „paberkehandile“ suu, silma ja nina moodi asja maalivad. Nii nagu ka tabletimaali puhul, toetuvad siingi motiivid suuresti kunstniku enda suutlikkusele mängida tooniga. Maalides pole midagi ülearu dramaatilist, nende teostus on meeldiv. Kuigi „kunstnik maalimas iseennast lõuendile“ võiks motiivina välja kukkuda kuidagi juustuselt või äraleierdatult – sürrealism sai sel aastal siiski juba sada –, on neis teostes seda komistuskivi osatud vältida.
Viimases näituseosas on väiksemas formaadis lõuendil vastandatud fotorealistlik kujutis värvilärakast pisikese värvipinnaga, mõlemad samas toonis. Äkki on (maaliliselt muljetavaldav) lärakas maalitud hoopis pinnakeskmest lähtuvalt? Olgu kuidas on, mäng tõelise ja ebatõelise asja vahel läheb siingi käima. Vaimse tervise kontekst kutsub teoseid tõlgendama teatava emotsionaalse teadlikkuse raamistikus – tee vahet, mis on sääsk ja mis elevant.
Kohatu koht
Kahjuks ei saanud ma jääda nende maalide juurde kauaks uurima, kumb siis enne tuli – pind või lärakas? Avastasin ennast äkitselt sügaval kliinikus, koridoris, mis viib erinevatesse kabinettidesse, ning äkitselt haaras mind endasse paras nõutus. Esiteks kõlab „Läksin arsti juurde, aga siis oli see äkki hoopiski näitusesaal“ nagu olukord, mida keegi võiks unes näha. Teiseks teeb ikka jube kohmetuks vaadata pilte seinal koridorides, mille kabinettides kurdavad inimesed oma isiklikke muresid. Või seista ooteruumis, kus sind piidleb juba mainitud varateismeline. Või üleüldse teha galeriikülastaja tegemisi rõhutatult kliinilises kontekstis.
Patsiendi ja vaataja positsiooni dissonants võinuks tegelikult tähendada, et seda arvustust poleks sündinudki. Dr Kalaus on praeguseks korraldanud Sensuses näitusi juba neli aastat ning kui kunstilembene psühholoog tahab teha näitusi oma patsientidele, on see ju suurepärane. Mis õigust on ühel kriitikul haukuma tulla? Ent psühhiaatriakliiniku laiemale kunstipublikule avamise, saateteksti kõrvale hinnakirja asetamise ning müüdud teoste kõrvale punase täpikese kleepsu panemisega hakkab kogu tegevus kiskuma juba ohtlikult kommertslikuks.
Äkki on siin tegu erialase kretinismiga, kuid mulle jättis tervik liiga „kõik müügiks“ tunde. Pealegi on küllaltki kopsaka hinna tõttu terapeudi juures käimine seotud mul ühe mõtteussiga: „Aga ta ju kuulab mind ainult raha pärast.“ Ma ei ürita siinkohal diskrediteerida teraapiat või midagi seesugust – mõtteusse ei tohigi usaldada –, küll aga pole ma kallimate kliinikute puhul kunagi suutnud sellest kahtlusest vabaneda. Ning antud näitusel pures see uss ennast mu käbikehast otsmikusagarani – ja jättis mõtetesse ebameeldiva maitse.
Loodan, et mu arvustus ei mõju asjaosalistele demotiveerivalt. „Vormist väljas“ meeldis mulle näitusena ning selle kliiniline kontekst oli, kui midagi, siis meeldejääv. Minu meelest on kunst poolavalike ruumi seintel ainult tervitatav, eriti kui näitusetegevusse suhtutakse entusiastlikult (nagu siin) ning kunstnik saab tasutud. Küll aga tasub Sensusel olla ettevaatlik, sest galeriitegevuse ja psühhiaatriakliiniku läbipõimumine liigub ohtlikult lähedale mingile moraali hallalale, kuhu mahuvad ainult need, kellel on raha, et osta kunsti (ja lubada endale ka teraapiat).
Õnneks pole tegu mingi surmapatuga. Pigem teen märkuse üldisema tooni kohta, mille juures võiks juba abi olla kas või sellest, kui jätta teoste juurde panemata need neetud punased täpikesed. Samavõrd kui kunstnikuna on selle näituse puhul vormis Maarit Murka, on galeristina vormis ka dr Katri-Eveli Kalaus. Ma käiksin suure huviga näitusi vaatamas tema kureeritud galeriis, kui see vaid poleks samal ajal ka kliiniku ootesaal.
„VORMIST VÄLJAS“
MAARIT MURKA
KALAUS galerii näitus Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses SENSUS märtsist maini 2024
Näitust kureerib ja kunstniku psüühikat jälgib longituudselt kliiniline psühholoog, psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus.
Teadusuuringu koostab Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse SENSUS juhataja, psühholoog Karin Tulmin.
Rahus kulgevad päevad; pere, lapsed, huviringid, argised toimetused; hommikuid õhtusse saatev turvaline etteennustatav rutiin ja loominguline puhkus, pikk puhkus. Kas pole mugav? Kas mitte nii ei sünnigi hingerahu ja rõõm, uhkus teele saadetud järjekordsest päevast?
Vastupidi! See on näiline olemise kergus, mille pinna all virvendab äng, ärevus ja süü täitumata ootustest eneseväljenduseks ning kraadiklaasil mõõdetav järjest tõusev loomise palavik. Ideedetulv nõuab eneseväljendust. Ilma selleta kasvab pidev muretsemine ja juurdlemine enese ebapiisavusest ning väärtusetusest kunstnikuna. Müra saab vahel nii väljakannatamatu, et häirib keskendumist ja und. Ärevusest sünnib viha ja raev, mis vajaks kohati helikindlaid seinu.
Ei aita veel rohkem puhkust, veel enam rahu, veel rohkem igapäevarutiini… Kunstniku seisund sellest süveneb. Tema histrioonilisus ihkab muutust, loomingulist vaheldust ning artistlikku tähelepanu. Anankastne saavutusvajadus soovib eesmärki, millest innustatuna luua ja vormida pidevalt uut, pingutada nii palju, et toetatud saaks taas ratsionaalsem tähendus iseendast kunstnikuna. Ideed vajavad rahulejätmiseks visuaalset vormi.
Ilma eesootava näituseta on kunstnik vormist väljas. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Päriselt! Selle taastamiseks on vaja uut näitust. Korraldame selle psühhiaatriakliinikus. Ei, ei, ta ei vaja psühhoteraapiat, ravimeid ega ajustimulatsiooni. Maalimine on tema ravi, kunstlik ravim, nii kunstnik end ravib.
Näitust saadab psühholoogiline uuring. Jälgime iganädalaselt, alates näituse idee kokkuleppimisest kuni selle mahavõtmiseni välja, Maariti emotsionaalset seisundit, mõtisklemise sisu ja protsessi.
MAARIT MURKA (s. 1981) kuulub vaieldamatult tunnustatuimate Eesti noorema põlvkonna kunstnike hulka. Ta on peamiselt tuntud oma meisterlike fotorealistlike maalidega, kus paljudes kasutab modellina iseennast. Ta on ka julgelt eksperimenteerinud muude meediumitega, nii installatsiooni, fotograafia, graafika, videoga jne.
Maarit huvitub aktiivselt ühiskondlik-ajaloolistest oludest: linnastumine, kollektiivne mälu, igapäevaelu ja poliitiline reaalsus ning ajalugu. Ta uurib seda ennekõike läbi isikliku prisma freudistliku alateadvuse mõjutusteni välja: mis on teda kunstniku ja inimesena verminud selliseks, nagu ta on. Hüperrealistlik stiil on kandnud teda läbi terve senise karjääri.
Maarit Murka on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2004) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2006) ning stsenaristikat Balti Filmi- ja Meediakoolis. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige, näitustel osaleb alates 2001. aastast. Teda on autasustatud Peterburi I Balti biennaali preemiaga (2008), Vaal galerii kunstipreemiaga (2005). Tema teoseid leidub Tartu Kunstimuusemi kogus ning erakogudes Eestis, Lätis, Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Venemaal ja Taanis.