English:
Artist Maarit Murka’s new solo exhibition “Bubbleties” is an exhibition that neither looks to the past nor the future – it senses the currents floating in the air in the present moment. In a world that seems open and full of possibilities, there is still a growing sense of skepticism, distrust, and suffocating isolation. Collective detachment and encapsulation have done their work – now only enjoyment or destruction remains.
Just as in the “angry nineties” when boundaries didn’t matter, the bubbles are waiting for the silence before the storm. Hands meant for doing, and feet made for walking – their true purpose should be found again. The hope that a greater boiling would happen all at once is not a goal in itself. When the air runs out, poking your head through the hood’s opening would bring a wave of oxygen that could carry the boat even without a stronger wind.
The exhibition unfolds as dialogues based on different themes, keywords, and motifs, attempting to convey the sensations and perspectives inherent in the art of bubbles. It is an attempt to step from bubble to bubble – without pricking the skin.
The exhibition marks, in the broadest sense, the pain points of internal and external reflexive twists, both personally and socially. Keywords like corona, war, altered budgets, and standardisation describe processes that have either initiated or intensified the bubbles – and which we must deal with daily. One can only guess how uncomfortable and painful fresh air might become when leaving the vacuum.
Estonian:
"Mullindad" on näitus, mis ei vaata ajas tagasi ega edasi, vaid tunnetab hetkel õhus olevaid vooge. Maailm, mis näiliselt on avatud ja kus võimaluste rohkus võtab silme eest kirjuks, jääb paljuski siiski skeptiliseks ja usaldamatuks umbseks kambriks.
Pealesurutud isolatsioon toimis ja kaugenemine ning kapseldumine on oma suurepärase töö teinud. Nüüd jääb vaid nautida ja lõhkuda.
Nii nagu „vihastel üheksakümnendatel“ piirid ei pidanud, on „mullindad“ ootuses, et kestab vaikus enne tormi. Käed, mis on mõeldud tegemiseks ja jalad, mis on mõeldud kõndimiseks – neile tuleks taas leida õige otstarve. Lootus, et korraga toimuks suurem keemine, ei ole eesmärk iseenesest. Õhu lõppedes pea kapuutsiaugust välja pistes, annaks hapnik lainetust, mis kannaks paati ka ilma suurema tuuleta. Väljapanek hargneb erinevatel teemadel, märksõnadel ja motiividel põhinevate dialoogidena, püüdes edasi anda „mullindate“ kunstile omast tunnetust ja vaatamisviise. Näitus markeerib kõige laiemas mõttes sees- ja seestütleva käände valupunkte nii isiklikus, kui sotsiaalses plaanis.
See on katse astuda mullist mulli ilma nõela pistmata. Märksõnad nagu koroona, sõda, muutunud eelarve, ühtlustumine – kõik need kirjeldavad „mullindaid“ käivitanud või intensiivistanud protsesse, millega tuleb hakkama saada. Võib vaid aimata, kuivõrd ebamugavaks ja valulikuks võib muutuda värske õhk, kui lahkuda vaakumist.