Maarit Murka maalid seeriast “3 graatsiat” on kunstniku jaoks ülimalt personaalsed. 2003. aastal valminud teosel on ta kujutanud aktina iseennast, oma ema ja vanaema. 2015. aastal maalitud teos valmis peale vanaema siit ilmast lahkumist kui kunstnik ootas esimest last – tüdrukut.[1] Kui Murka varasem teos edastab must-valget retrolikku fotokunsti esteetikat, siis hilisem teos näitab tänapäevase kaamerasilma suhtumist objekti, kohati selle brutaalset moonutust. Murka teostel on korduste kaudu edastatud sümboolne ema-lapse idee, ent see rändab tagasi hoopis kunsti tekkimise algusaegadesse. Paralleeli saab tõmmata viljakust kujutava Willendorfi Veenuse kujuga. Fotolik, hüperrealistlik lähenemine loob aga tänapäevase bioloogilise tõlgenduse naise võimest järglasi saada. Neid kahte teost semiootliselt lugedes on 2015. aastal valminud teose tühi pildiruum korraga nii vanaema puudumise kui selle tühja koha asendamine lapsega (tüdrukuga) tähistajaks. Tulles tagasi maalidel kujutatu juurde võiks tõmmata paralleeli kunstniku Kaljo Põllu kaljukunstialastest uurimustest. Põllu on kirjutanud, et kaljujoonised, mis kujutavad mitut üksteise kohale ülestikku asetatud naist, millest igaüks on nagu eelmisest sündinud ning kõige alumise kuju jalge vahel on kujutatud last, näitavad last kui uue elu alguse - ning naist kui elu andja tähistajat. Emaduse idee on edasi antud vanavanaema, vanaema ja sündivat last kandva ema läbi. Selline kujutusviis edastab ideed inimsugupõlvede järjepidavusest emaliini pidi.[2] (viide Lk 174)
Leila Lükko
[1] Kirjavahetus kunstnikuga
[2] Põllu, Kaljo. Igavene tagasitulek: kaljukunstist kogu maailmas. Tartu : Ilmamaa, 2012, lk 174.