Maarit Murka Artishok article 2009-02-12
Article in ArtiShok
11.02.2009
Carl-Dag Lige
Self-irony or social criticism?
Maarit Murka exhibition “0.43” in Korjaamo culture factory in Helsinki 09.01. – 08.02.2009
It does not happen very often that an Estonian artist has a personal exhibition in a foreign country. For the last days is still open the exhibition of Maarit Murka called „0.43“, located in art factory gallery – former tram depot – in Töölö city part of Helsinki, where the fresh creation of the artist is exhibited. In the spacious gallery, that was just renovated you can see eight oil paintings and in the video room, four videos of Murka.
Maarit Murka has over the past few years become one of the most popular young artists in Estonia, among the fans are even several people who could be considered rather far from art, thus some of the her success could be put upon her remarkably beautiful looks, but the main reason for the increasing popularity is most definitely her intriguing creational activity. Murka mainly deals with painting, but has also used the possibilities offered by video art. Also she has made projects with a conceptual accent („Stalker“).
The most significant part exhibited in Korjaamo gallery, are the large scale oil paintings in the main hall. As Murka is known as a photorealistic painter she exhibits eight self-portraits with a frontal conception. The paintings were done with various physical experiments – the artist has tried to get to know the exact operating of senses, specifically how the disappearance or harming of one sense influences the process of painting. So Murka has experimented painting in the dark (vision), in silence (hearing) and in a room without a scent (sense of smell). She put her sense of touch to the test painting one painting not with a brush but with fingers. She used her sense of taste by licking a freshly painted painting. Also Murka used alcohol to put her sense of balance to the test – in addition to the painting „Balance“ we can see at the entrance of the gallery the introduction to the exhibition and the CV of the artist, including two small photos glued to kappa-plate showing the artist blowing the breathalyser of the police. The first photo „0,43“ was the conjunctive piece of the entire conception of the exhibition and indicates the degree of intoxication of the artist after knowing use of alcohol.
Sensuous experiments, being more or less aware, have always been part of art history and practice. Either alcohol or narcotics, either star artist or outsiders, all have used them for manipulating with the state of consciousness. Murka, who is not a start neither an outsider, lets say she’s a professional, has put her apparatus of sense to the test with a totally conscious decision. She handles different senses and their state not with the purpose of creating works, but more with the wish of bringing the sense mechanisms to the light. So she has stepped into an ambiguous role. As a painter Murka senses the direct manipulation of the senses, for example as being drunk she even feels a sense of pleasure. As a side viewer she registers the observations regarding the variances and peculiarities during the creation process. That what Murka learned from the experiments is also given as an explanatory letter placed besides the direct result of the experiment.
Although Murka seems very much interested in what’s happening in the society, her art is not so much as critical comment but rather a personal reflection. She is not sensible towards what’s happening but more informed of it. Although in her recent works she has dealt with Nazism, the privacy of an individual and other cutting themes, we can see no existential oppression and sentimental pessimism in her works. Murka is rather self-centred and even somewhat amusing. Intellectually she is definitely „there“, but does not take a simply understandable position and it seems like she doesn’t care what other might think of her after that. Looking at the results of the sense experiments exhibited in Korjaamo and especially reading the explanations that come along, we can’t help but feel like the artist is playing a smart joke on the viewer. It seems like the experiments were not real, but rather the labelling of sense processes and their aberrancy, which leaves you under the impression that the artist didn’t really do these „experiments“ in reality. For example it is quite unbelievable that the artist would have painted a painting so adequate like „Balance“ while being drunk. Although the surface of the painting is a bit less sharp compared to other pictures, it still doesn’t look so much different form her other paintings. At the same time we can see from the videos that at least the painting „Taste“ was certainly licked by Murka.
The last painting in the series of sense experiments is called „Artistic“, that according to her depicts the so called extra sense of an artist – the sense that separates a creative individual from an ordinary person. I personally see only one possible explanation to this painting, that this is a direct laugh of Murka to the myth of an artist. Murka seems to recognise, that despite the era of romantic attic-artists has long passed, the professional art criticism and historic writings still use a strong conception of a independent creative individual, who despite all social ties still aspires towards clean self-expression and art beliefs that have not yet been spoiled by everyday reality. In the light of such interpretation also the sense experiments of Murka gain a mischievous scale. It is as if Murka was trying with (false-)scientific methods to determine what is it that makes an artist an artist? If taking away the ability to sense from an artist, will that make her less of an artist? Why must an artist have some kind of exterior attributes and personal qualities to be an artist?
The theme of constructing and deconstructing of the artist-identity of Murka has been a recurrent trait in her works. What could be more pleasant for an artist to talk about one self and see that others enjoy it? This dealing with art world and the problems of the inner circle of artists in temporary art kind of annoys me. For how long can you discuss over your role as an artist in the society at a specific time? Why do you think that it is relevant for the society and the viewers, that you are trying to understand your position and find more ground and support for yourself? Maybe the artists should start moving from the society and its problems and see what she as a creator could contribute. This is not a call from me for the utility works, but rather a wish that the artists should more take a stand towards what’s happening in the world and our everyday life, not towards ones self and ones role. At the same time you may argue that an artist cannot talk about anyone/anything but herself. The subjectivity of a creation is always direct, and no work is an objective comment. Also with Murkas paintings we can see strong self-admiration and wish of expose, but they are short of (social-) critical sharpness.
In my opinion the videos presented in the exhibition „0.43“ only partly hook with the whole conception. Although the „Five minute hand shake“, where two men have to shake hands for 5 minutes is hitting the mark with a comment showing the difference between a mechanic (stop watch) and biological (person) clocks, I still cannot see a further connection to the theme of identity of the artist and the role of an artist in the society. A short video called „Black humour“ has a joke about Malevitš, but the context of that was not captured by me. On the other hand „Taste“ and „Taste II“, that depicted the production process of paintings – how Murka was licking her freshly painted oil painting – was interesting and intimate, even an exiting in view to the psychosomatic inseparability of the artist and her canvas in making. The roaring of such direct physique and act of creation is not only sensed at the visual evaluation of the painting. And about the videos – at the first viewing the projector was out of focus. This way I enjoyed them considerably more, compared to the second time when everything was in focus. The vagueness and haziness of the picture made the videos of Murka more abstract and the distant feeling that it caused, allowed variable possibilities of interpretation than the focused presentation.
Murka has described the doing of art as experimental testing with the surrounding environment, in operation of which she finds important the testing of her own limits. A sentence that may sound pretentious, will get a different meaning while directly experiencing Murkas work. When talking about Murka we can’t talk about social-critical radicalism nor fanatism concentrating on an individual but about mellow (self-) irony. With that I am not meaning to say that the latest creation of Murka was merely fun and superficial self-admiration. But rather we are dealing with art, that reflects a point of view on the surroundings, that is knowing, but bursts with healthy humour, to the world that is anxious and aborted by distress.
Carl-Dag Lige
Journalist
Helsinki,
06.02.2009
Kolmapäev, Veebruar 11, 2009
Eneseiroonia või sotsiaalkriitika?
Maarit Murka näitus “0.43” Korjaamo kultuuritehases Helsingis 09.01. – 08.02.2009
Ei juhtu just väga tihti, et Eesti kunstnikul toimuks välisriigis isiknäitus. Viimaseid päevi on Helsingi Töölö linnaosas asuva kultuuritehase – endise trammidepoo – galeriis avatud Maarit Murka näitus „0.43“, kus eksponeeritakse kunstniku värsket loomingut. Hiljuti põhjalikult renoveeritud kultuurikeskuse avaras galeriis on üleval Murka kaheksa õlimaali ning videoruumis näidatakse tema nelja videot.
Maarit Murkast on viimase paari aastaga saanud üks populaarsemaid Eesti noori kunstnikke. Murka, kelle fännide hulgas on ka suhteliselt palju kunstikaugeid inimesi, edule on kindlasti kaasa aidanud tema silmatorkavalt kaunis välimus, kuid suureneva soosingu peamiseks põhjuseks on vaieldamatult tema intrigeeriv loominguline tegevus. Murka on põhiliselt tegev maalikunstnikuna, kuid oma praktikas on ta kasutanud ka videokunsti pakutavaid võimalusi. Samuti on ta teinud kontseptuaalse rõhuasetusega projekte („Stalker“).
Korjaamo galeriis eksponeeritava näituse kaalukamaks osaks on galerii peasaalis paiknevad suureformaadilised õlimaalid. Fotorealistliku maalijana tuntud Murka esitleb kaheksat suhteliselt sarnast frontaalse kompositsiooniga autoportreed. Maalid on teostatud erinevate füüsiliste eksperimentide käigus – kunstnik on järjest proovinud tundma õppida inimese meelte toimimist ning täpsemalt seda, kuidas mõjutab mõne konkreetse meele kadumine või kahjustus maalimisprotsessi. Nii on Murka katsetanud maalimist hämaras (nägemine), vaikuses (kuulmine) ja lõhnatus ruumis (lõhnataju). Puutemeele pani ta proovile teostades ühe portree mitte pintsli, vaid sõrmeotstega. Maitsmismeel läks käiku ühe värskelt valminud maali ülelakkumisel. Samuti on Murka alkoholi abil katsetanud oma tasakaalumeelt – lisaks maalile „Tasakaal“, on galerii sissepääsu juures, kus üleval näituse tutvustus ja kunstniku CV, kaks väikeseformaadilist kapa-plaadile prinditud fotot, kus kujutatud kunstnikku politsei alkomeetrisse puhumas. Neist esimene foto „0.43“ sai kogu näituse kontseptsiooni liitvaks teoseks ning viitab kunstniku joobeastmele pärast teadlikku alkoholitarvitamist.
Meelelised eksperimendid, olgu need vähem või rohkem teadlikud, on osa kunstiajaloost ja –praktikast. Olgu alkohol või narkootikumid, teadvusseisundi manipuleerimiseks on neid kasutanud nii staarkunstnikud kui autsaiderid. Murka, olemata staar ega ka autsaider, vaid, ütleme, professionaal, on oma tajuaparaadi proovile pannud täiesti teadliku otsusega. Ta käsitleb erinevaid meeli ja nende seisundeid mitte niivõrd teoste loomise eesmärgil, kuivõrd tajumehhanismide endi paistesse toomise sooviga. Nii on ta korraga asunud kahetisse rolli. Maalijana tunneb Murka vahetult meelte manipulatsiooni, tundes näiteks joobesolekust isegi teatud naudingut. Kõrvaltvaatajana registreerib ta tähelepanekuid hälbivuste ja iseärasuste kohta loomeprotsessi käigus. See, mida Murka eksperimentidest õppis ja teda sai, on lisaks maalidele kui vahetule eksperimendi tulemile, ära toodud ka iga maali kõrval asuval seletuskirjal.
Kuigi Murka näib huviga jälgivat ühiskonnas toimuvat, on tema kunst mitte niivõrd kriitiline kommentaar, kuivõrd isiklik peegeldus. Ta pole toimuva suhtes mitte niivõrd tundlik kuivõrd teadlik. Kuigi oma viimaste aastate töödes on ta käsitlenud nii natsismi, üksikisiku privaatsust kui muid teravaid teemasid, puudub tema teostes eksistentsiaalne äng ja maailmavalu. Murka on suhteliselt enesekeskne ja kohati isegi lõbus. Ta on intellektuaalselt kahtlemata „kohal“, kuid ta ei võta üheselt mõistetavat positsiooni ning talle justkui ei läheks korda see, mida tast seepärast võidakse arvata. Korjaamos eksponeeritavate tajueksperimentide „tulemusi“ vaadates, ja eriti neid saatvaid selgitusi lugedes, tekib tahtmatult tunne, et kunstnik viskab vaataja üle peent nalja. Tundub, et tegemist pole päris eksperimentidega, vaid hoopis teatud tajuprotsesside ja neist kõrvalekaldumiste sildistamisega, markeerimisega, mille tõttu jääb mulje nagu polekski kunstnik reaalsuses neid „katseid“ teostanud. Näiteks on üsna vähe usutav, et kunstnik maalis purjus olekus nii adekvaatse maali nagu seda on „Tasakaal“. Kuigi selle pind on tema teistest töödest ebateravam, ei näe see siiski oluliselt erinev välja. Samas on kõrvalsaalis näidatavatel videotel selgelt näha, et vähemalt maali „Maitse“ lakkus Murka tõepoolest üle.
Murka tajueksperimentide sarja viimane maal kannab nime „Artistic“, mis kujutab tema sõnul kunstniku nö lisameelt – seda, mis eristab loovat isiksust tavalisest inimesest. Ma isiklikult ei näe selle teose puhul muud tõlgendusvarianti kui see, et tegemist on Murka otsese naeruga kunstniku-müüdi üle. Murka näikse tõdevat, et hoolimata sellest, et romantiliste ärklikambri-kunstnike aeg on ammu möödas, käibib avalikkuses ja isegi professionaalses kunstikriitikas ja –ajalookirjutuses tugev arusaam sõltumatust loovnatuurist, kes kõigi ühiskondlike sidemete kiuste pürib puhta eneseväljenduse ja argitegelikkusest rikkumata kunstitõe suunas. Sellise tõlgenduse valguses omandavad ka Murka tajueksperimendid vallatleva mõõtme. Murka justkui püüaks (pseudo-) teaduslike meetoditega kindlaks teha seda, mis teeb kunstnikust kunstniku. Kas see kui loojalt võtta ära kogu tajuvõime teeks temast vähem kunstniku? Miks peab kunstnik olemiseks tingimata mingeid väliseid atribuute või iseloomuomadusi omama?
Murka kunstniku-identiteedi konstrueerimise ja dekonstrueerimise teema on olnud üheks läbivaks jooneks tema loomingus. Mis võiks olla kunstnikule mõnusam kui rääkida iseendast ja näha, et teised naudivad seda? See kunstimaailma ja kunstnike siseringi probleemidega tegelemine kaasaegses kunstis aegajalt mind isiklikult häirib. No kaua sa arutad selle üle, mis roll sul kunstnikuna konkreetsel hetkel ühiskonnas on? Miks arvata, et see ühiskonnale ja vaatajale oluline on, kui sa oma positsiooni püüad mõtestada ja endale rohkem kõlapinda ja tuge leida? Võib-olla võiks kunstnik hoopis ühiskonnast ja selle probleemidest liikvele minna ning vaadata, mida sa ise loojana suudaks panustada. See pole minupoolne üleskutse kunstnike ühiskasulikuks tööks värbamisele, vaid pigem soov, et kunstnikud võiksid senisest enam võtta seisukohti maailmas ja meie igapäevaelus toimuva, mitte enda kui isiksuse ja selle rolli kohta. Samas võib muidugi vastu väita seda, et ega kunstnik ei saakski millestki/kellestki muust kui iseendast rääkida. Loomingu subjektiivsus on alati vahetu, ükski teos pole objektiivne kommentaar. Ka Murka maalide puhul on tunda tugevat eneseimetlust ja eksponeerimissoovi, (sotsiaal-) kriitilisest teravusest jääb vajaka.
Näitusel „0.43“ eksponeeritud videod haakuvad tervikkontseptsiooniga minu arvates ainult osaliselt. Kuigi „Viieminutiline käepigistus“, kus kaks meest peavad viie minuti jooksul teostama ühe käepigistuse, on tabav kommentaar mehaanilise (stopper) ja bioloogilise (inimene) kella erinevusele, ei näe ma sellel sügavamat sidet eelpoolkäsitletud kunstniku identiteedi ega kunstniku ühiskondliku rolli teemaga. „Musta huumori“ nime kandev lühivideo on mingi nali Malevitši teemal, aga selle kontekst jäi mulle samuti tabamatuks. See-eest „Maitse“ ja „Maitse II“, mis kujutasid tajueksperimentide käigus teostatud maalide valmimisprotsessi – konkreetsemalt seda, kuidas Murka lakkus oma värsket õlimaali – oli huvitav ja intiimne, isegi erutav sissevaade kunstniku ja tema valmiva lõuendi psühhosomaatilisse lahutamatusse. Taolise vahetu füüsise ja loomeakti pakatavus pole maali pelgal visuaalsel hindamisel tajutav. Videote kohta veel niipalju, et esimest korda neid nähes oli pildikahur fookusest väljas. Sellisel moel meeldisid need mulle oluliselt rohkem kui teistkordsel, fokuseeritud vaatlusel. Pildi ebamäärasus ja hägusus muutsid Murka videod abstraktsemaks ning sellest tulenev distants võimaldas mitmekesisemaid tõlgendusvõimalusi kui fokuseeritud tegevuse esitlus.
Murka on kunsti tegemist kirjeldanud kui eksperimentaalset katsetamist ümbritseva keskkonnaga, mille käigus peab ta oluliseks enda piiride proovile panemist. Pretensioonikana kõlav lause saab Murka teoseid vahetult kogedes oodatust erineva tähenduse. Tema näol pole tegemist sotsiaalkriitilise radikalismi ega indiviidi-keskse fanatismiga, vaid muheda (enese-) irooniaga. Sellega ei taha ma öelda, et Murka viimatine looming oleks ainult fun ja pinnapealne eneseimetluses. Pigem on tegemist kunstiga, mis peegeldab teadlikku, kuid elutervest huumorist pakatavat suhtumist ümbritsevasse, ahistusest känguvasse ja rahutusse maailma.
Kõik näitusel „0.43“ eksponeeritud teosed on üleval Maarit Murka kodulehel: www.murka.ee
Carl-Dag Lige
Helsingis,
06.02.2009