Murkat peetakse üheks osavamaks fotorealistlikuks maalikunstnikuks, kes pärast tehnika omandamist on otsinud uusi väljendusvahendeid ruumiinstallatsioonide, eri meediumite kasutamise ja elusituatsioonide näol. ArtDepoos avatud näitus “Illusions” on selle üheks näiteks, sest mida me näitusel ei näe, on maalid.
Maarit Murka on tunnistanud, et tal on trots korrata seda, mida ta juba hästi oskab, ning tema jaoks on olulisem omandada mingeid uusi oskusi ja vaatenurki olemasolevale. Niisiis on eksponeeritud suuremõõtmeliste fotodega seeria, video “Surface” ja õhus rippuvat juuksejääkidest komponeeritud skulptuur. Seda kõike saadavad juhuti asetatud peegelpinnad, mis oma omadustelt on üsna lahked täitma ruumi uute illusioonidega.
Antud juhul on Murka kaevanud välja 2013. aasta tööd, millega ta jätkab kunsti-kunstliku-tegeliku teemaderingi. Tema varasemad maalid olid sageli tegelikkuse illusioonid, mille puhul oli veel võimalik eristada koopiat originaalist. Nüüd aga kaotab ta üha enam nendevahelist distantsi. Niisiis eksponeerides teoseid, mille puhul ei saa öelda, kus lõpeb reaalsus ja algab selle teisenemine.
Fotoseeria võltspäevitusega figuuridest, kelle kehad olid kaetud kunstliku kihiga, annab neile võimaluse näida millegi teisena. Seeläbi küsib kunstnik, “kas inimene muutub tänu sellele paremaks, ilusamaks või devalveeritakse oma tegelik mina”. Kuid mis on tegelik mina? Mulle näib, et neid minasid on mitu, see muutub vastavalt kontekstile ja nendele kõigile veel ei ole selget, läbivat nimetustki – näiteks seksuaalses orientatsioonis, mille kaudu näeme oma identiteeti, lubame endale üha rohkem muutlikkust ja nüansseeritumaid vajadusi. Ja selles polegi midagi halba.
Näitusel eksponeeritud video “Surface”, mis kujutab lasteaiaealist tugevalt meigitud tüdrukut, tuletab meelde Liina Siibi sarnase teemapüstitusega seeriat “Scratch Drive” (1997), kus harjutavad 7–10-aastased tüdrukud meikimist ja õpivad jäljendamise teel “naiselikkust”. Murka puhul on küll stsenaarium groteskini viidud, kuid mõlema kunstniku tööde taustal on küsimus – mis on naiselikkus, mis on ilus? Reeglina on see konstruktsioon.
Näitusesaali lõpust leiame ainsa selle näituse jaoks loodud teose, õhku riputatud üleelusuuruse luigekuju, mis on kaetud inimeste juustega. Iseenesest on sümpaatne, et kunstnik toob välja oma vanemad tööd, laiendades nende vastuvõttu ning leviala. Olemasoleva loomingulise ja intellektuaalse ressursi taaskasutamine võiks olla midagi, mis ei ole ainult uusmaterjalide ja ökoloogilise tarbimise pärusmaa. Arvestades, kui kiiresti ning kui palju peab olema kursis jooksvate sündmustega kasvõi Tallinnas, on tagasivaatav tempomuutus tervitatav.